Kas kauges minevikus kogetud fantaasia alaealisega seksimisest on märk, et peaksin abi küsima?
Inimese mõistus võib olla väga loominguline. Seega pole midagi eripärastselles, kui me aeg-ajalt mõtleme mõtteid, mis ei kajasta meie tegelikke soove. Sama kehtib ka seksuaalfantaasiate puhul. Seksuaalfantaasia ei peegelda ilmtingimata meie tahet. Näiteks on täiesti normaalne, et noortel esineb seksuaalse alatooniga mõtteid samast soost isikute kohta, ent ainult
osad neist tegelikult soovivad seksuaalsuhteid mõne sookaaslasega.
Loomulikult aga võivad meie fantaasiad kajastada meie tegelikke soove: näiteks võime pidevalt fantaseerida inimesest, kellesse me tugevalt kiindunud oleme. Oluline on teada, et fantaasiad ja tegelikud soovid ei pea kattuma.
Üldiselt võib öelda, et kui inimesel on esinenud mingi sisuga fantaasia väga kaua aega tagasi (nt 10 aastat tagasi), inimesel pole enam rohkem sellise sisuga fantaasiaid esinenud (ning see ei tekita sundmõtteid ega sega inimese igapäevaelu) ja inimene pole kunagi antud fantaasia ajel käitunud, siis tegelikult ei ole põhjust muretsemiseks.
Kui aga teadlikult fantaasiat alla surutakse või see pärast pikka aega endiselt ärevust/muret/süütunnet valmistab või kuidagi mingil põhjusel igapäevaelu häirib, siis võib alati pöörduda abi saamiseks ja meelerahu taastamiseks psühholoogi/nõustaja poole.
Kui spetsialist, kelle poole pöördud, on tervishoiutöötaja, siis lasub neil vaikimiskohustus ehk jutt, mida räägid, on konfidentsiaalne ja kuskile mujale see ei jõua ehk võid olla kindel, et kõik mis räägid, jääb sinna ruumi.
Mulle meeldib teisi inimesi jägida, viimasel ajal ka naisi pesupoodides. Kas see on vuajerism?
Soov vaadata teisi inimesi, isegi seksuaalse tagamõttega, on levinud ning seda ei saa nimetada ebanormaalseks, kuid tähtis on arvestada ühiskondlike normidega ja ka teiste inimeste õigustega.
Vuajerismiks nimetatakse tegevust, kus inimene piilub või vaatab endale seksuaalse erutuse tekitamiseks inimesi, kes on alasti, riietuvad või on näiteks seksuaalvahekorras. Vuajeristlikuks häireks saab nimetada tegevust, kus inimene tegutseb oma vaatlushimu või fantaasiate ajel ilma teise inimese nõusolekuta või kogeb selliste tungide tõttu märkimisväärset stressi või funktsionaalseid häireid.
Naiste vaatamine pesupoes läheb juba kindlasti ebakohase käitumise piirile ohtlikult lähedale ning sellest tuleks hoiduda. Kui te tunnete, et ei suuda ise oma tungi ohjeldada, või oma käitumise hoidmine ühiskondlikult aktsepteeritud raamides, tekitab
suurt ebamugavust ja raskusi, siis soovitan pöörduda seksuaalnõustaja poole, kes saab aidata paremini toime tulla. Vahel võib olla vajalik lisaks nõustamisele ka ravimeid võtta. Ka selle küsimuse hindamisega saab psühholoog abiks olla.
Kuidas vabaneda tungist end avalikult paljastada?
1. Mõista ja analüüsida oma tungi – Millal see kõige sagedamini esineb? Kas sellega kaasneb kindel emotsioon (nt pinge, ärevus, elevus)?
2. Leia alternatiivseid viise erutuse või pinge maandamiseks –
Näiteks suuna oma tähelepanu tervislikesse seksuaalsetesse väljunditesse (vahekord partneriga, pornograafia jne), sporti ning kasuta muid emotsioonide reguleerimise viise.
3. Räägi spetsialistiga – Seksuaalterapeut või psühholoog saab aidata tungi taga olevaid põhjuseid paremini mõista ja aidata leida toimetulekuviise.
Oluline on teadvustada, et avalikus kohas enese paljastamine võib kaasa tuua juriidilisi ja sotsiaalseid tagajärgi, mistõttu on hea tegeleda sellega enne, kui see muutub probleemiks. Kui tunned, et tung muutub kontrollimatuks, on professionaalne nõustamine kindlasti kasulik samm. Sundmõtete või -käitumise korral võib abi olla ka ravimravist.
Kas erootiliste fantaasiate omamine alaealiste kohta tähendab kohe pedofiilset häiret?
Pedofiilset häiret ehk pedofiiliat iseloomustab tavaliselt püsiv ja intensiivne seksuaalne huvi alla 13-aastaste laste vastu. Häirena saab seda kirjeldada juhul, kui fantaasiad, mõtted ja tungid tekitavad inimesele märkimisväärset stressi ning takistavad normaalset elu või juhul kui inimene on nende fantaasiate, mõtete või tungide baasil ka tegutsenud.
Juhul, kui inimene on nende tungide baasil tegutsenud ehk pannud toime lubamatu teo alaealiste vastu, on tegemist laste seksuaalse väärkohtlemisega, see on kuritegu. Kasulik oleks end kurssi viia seadusandlusega, mis reguleerib alaealiste
vastu suunatud seksuaalkuritegusid. Saate seda teha selle lingi kaudu:
Inimene võib kogeda laste suhtes seksuaalseid tundeid ja mitte kunagi nende järgi tegutseda. Teisalt võib esineda olukordi, kus keegi võib last seksuaalselt kuritarvitada, tundmata tema vastu seksuaalseid tundeid.
Seega tuleb mõista, et pedofiilia ei tähenda koheselt kuriteo toimepanemist ning õigeaegse sekkumise toel on võimalik ära hoida hilisemaid tagajärgi. Pedofiilne häire on ravitav ja Eestis on selleks loodud võimalused, mis ohutult kättesaadavad kõigile.
Ravivõimalustega saate tutvuda alloleva lingi kaudu:
Tunnen tõmmet alaealiste vastu, kuid pole midagi teinud. Kuidas tunnetest vabaneda?
Hetkel saan teie kirjast aru et teile valmistab muret seksuaalne tõmme alaealiste vastu ja soovite abi selle tundega toimetulekul.
Esiteks tahan toonitada, et mõtted ja tunded ei ole keelatud, st mõtete ja tunnete omamise eest Eestis kedagi ei karistata. On väga hea, kui saate ise aru, kui teie tõmme võib suunata teid ületama seaduse ja ühiskondlikult aktsepteeritud normide piire ja soovite jääda aktsepteeritud piiridesse.
Erinevad võimalused abi saamiseks on välja toodud järgneval lehel: piirid.ee/avaleht/kuhu-poorduda/#sektsioon-2
Kui spetsialist, kelle poole pöördute, on tervishoiutöötaja, siis lasub neil vaikimiskohustus ehk jutt, mida räägite, on konfidentsiaalne ja kuskile mujale see ei jõua – võite olla kindel, et kõik mis räägite, jääb sinna ruumi.
Kas teismeliste puhul saab juba määrata parafiilset häiret?
Üldiselt diagnoositakse parafiilseid häireid täiskasvanud inimestel. Ainult väga äärmuslikul juhul tuleks kaaluda alaealisele parafiilise diagnoosi panemist, nt juhul kui nooruki hälbiv seksuaalne käitumine on väga järjepidev ja tekitab kahju talle endale ja/või teistele ja sekkumiseks on vaja ravimiravi määrata.
Diagnoosist olulisem on märgata teismelise käitumist ja leida adekvaatset abi ja toetust. Selleks ei ole alati vaja diagnoosi ja ravimiretsepte. Sageli piisab ka psühholoogilisest sekkumisest, mis ei nõua tingimata diagnoosi olemasolu.
Vahel võib olla keeruline hinnata, kas nooruki käitumine jääb eakohase normaalse käitumise piiresse. Hea ülevaate teismeliste erinevatest seksuaalse sisuga käitumistest annab Murebaromeeter, kus toodud põhjalikum juhis selle kohta, millistel juhtudel on tegemist normaalse ja eakohase käitumisega, ja millal peaks muret tundma ja sekkuma.